UUES KODUS!

PABLO OTSIB OMALE SÕPRA — KOGU ELUKS!

Oli 24. veebruar, õues oli külm ja pime. Jalutasin mööda Lasnamäe tänavaid, lootes, et keegi mind märkab ja ehk tuppa sooja viib, kui äkki ründasid mind kaks koera. Ma olin üksi ja kaitseta ja nende perenaised lihtsalt jätsid mu sinna lebama, kui nende koerad olid minuga lõpetanud. Nad ei hoolinud, kui suured on minu vigastused, või mis minust edasi saab, sest ma olin ju kodutu. Kuid head inimesed ei ole siit ilmast kadunud. Seda, mis minuga juhtus nägi pealt üks imearmas noorpaar, kes mu sülle võtsid ja Loomade Kiirabi Kliinikusse toimetasid. Vähe sellest, et nad mulle abi otsisid, tasusid nad ka minu raviarve — aitäh Teile.

Õnneks midagi eluohtlikku mul viga polnud. Vigastada sai minu parem silm, mis vajas kokkuõmblemist ning rüseluse tõttu oli mul tekkinud õhkrinnak, mis õnneks mõne päeva jooksul normaliseerus. Samal õhtul, tund enne hilisööd, kui minuga olid kõik protseduurid tehtud, võttis mu endaga kaasa üks kliiniku töötajatest, kes ootas, kuni ma täielikult paranenud olen ja on õige aeg hakata mulle minu päris kodu otsima.

Nüüd on see aeg käes- minu haavad on paranenud ja kõik vajalikud protseduurid on minuga tehtud. Ma ei mäleta aega enne õnnetust, sest ma ei taha seda mäletada. Ma ei soovi meenutada, miks olin ma kellelegi üleliigseks jäänud ja mind tänavale oli jäetud. Mäletan vaid seda, kui ma sooja kliinikusse sain ja kõik minu ümber tiirlesid, siis unustasin kogu oma valu ja tahtsin vaid sülle ja tähelepanu. Minu vanuseks on hinnatud umbes 7 kuud ja iseloomuks — sõbralik poiss. Arglik ma ei ole, pigem ehk bandiidi moodi :). Hoiukodus on veel mõned kassid ning koer, kellega ma saan hästi läbi. Lapsi on siit ka läbi käinud ja nendega pole ka midagi hullu juhtunud. Kui perenaine istub diivanile telekat vaatama, siis olen mina esimene, kes tema peale magama sätib ja eks ma poe voodisse ka kaissu.

Kui Sina soovid minu sõbraks saada, siis kirjuta info@kassideturvakodu.ee.

Külla oled mulle samuti oodatud! Asun Tallinnas, Pelgulinnas.