Armas Sälli lahkus meie seast 21.03.2015. Tema kõhuõõnde oli tekkinud üsna palju vaba vedelikku ning see kõik takistas tal hingamist. Kahjuks väike Sälli ei ärkanud pärast operatsiooni enam üles.

Kes teab, kui kaua seiklesin ma tänavail, rändasin hoovist hoovi, lootes, et mind märgataks. Istusin ma ühe ja teise akna all, kuid keegi ei märganud mind ega hoolinud, et mul oli külm ja kõht tühi. Lõpuks valisin ma endale ühe kindla hoovi Pelgulinnas, kus ma otsustasin konutada nii kaua, kuni mind märgatakse. Ühel hommikul istusin ma puuriida peal tunde ja vaatasin akendesse ning ootasin — järsku avaneski aken ja sealt visati mulle süüa — olin nii rõõmus. Kuna oli tööpäev, siis polnud sellel inimesel minu jaoks rohkem aega ja ta lippas tööle. Nädala pärast märkas ta mind taas. Olin jälle tulnud sellesse suurde hoovi ja istusin parasjagu ühe lehehunniku otsas ning pesin end. Minu inimene oli äsja koju jõudnud ja istus akna kõrval arvutis ning märkas mind. Algul ta lihtsalt jälgis, aga siis otsustas ta õue tulla ja mulle karbikesega süüa tuua. Tuli ta siis hoovi, kükitas ja kutsus mind ja nii ma jooksingi ruttu, ruttu ta juurde. Alguses muidugi hakkasin kohe sööma, kuid siis nühkisin ma vastu teda ning nurrusin. Ega ta ei oodanud, et ma nii sõbralik olen ja talle põhimõtteliselt sülle torman. Natuke mõeldes, võttis ta mind sülle ja tõi tuppa. Seda, kui kaua olen ma tänavail seigelnud, tean vaid mina. Inimene arvab, et kindlasti on mul olnud kodu, sest mul olevat ideaalse kassi iseloom ja sellised ei pidavat tavalised õuekassid olema. On püütud otsida, ehk mul siiski on kodu ja ehk keegi otsib mind,  kuid siiamaani pole keegi kahjuks minu vastu huvi tundnud.