Kirjutan Sulle loo ühest mustast kiisust, kel on kõige müstilisemad ja muinasjutuliselt kaunid kollased silmad.Minu esmakohtumine temaga leidis aset ühel laupäeva hommikul, mil ärkasin mingil põhjusel ebatavaliselt vara. Aknast välja vaadates märkasin üht musta kiisut, kes tundus olevat eksinud ning natuke paanikas – käis inimestel küsivalt järel, kuid tänaval kiirustava rahvasumma jaoks paistis kassike olevat justkui nähtamatu.. Vaeseke proovis üsna mitut moodi tähelepanu saada, kuid tulutult. Tõmbasin kibekiirelt kummikud jalga, haarasin peotäie kassitoitu ja kiirustasin õue — ükski tavaline tänavakass niiviisi ju ei käitu, ja et tal olid pojad kuskile peidetud, oli ka koheselt kassiemast näha. «Kiss-kiss,» ja joostes tuli minu juurde üks üleni must karvakera. Mõtlesin korra veel, et mustad kassid toovad õnnetust, kuid unustasin selle mõtte niipea, kui kiisu ennast mu jalgade vastu hõõruma hakkas ja nuttis. Hetkega kadusid kõhtu kõik kaasavõetud krõbinad. Ilmselgelt oli tegu kassiga, kellele inimese hellus võõras pole ning kes tuligi sel hommikul inimeselt abi otsima.Aga kus on pojad? Silitan ja räägin emmekesega, et näidaku mulle, kus tal nunnukesed on, ma annan ju neile ka süüa. Ja nii me seal siis jutustasime – pea tund aega — kuni hakkasin ise suvalistes suundades kõndima ja vaatasin, kuhu poole kassiema kaasa tuleks. Ja siis ühel hetkel see õnnestuski — kassiema astus minu ette, võttis suuna mahajäetud majade kompleksi poole, aeg-ajalt selja taha vaadates ja kontrollides, kas ma ikka järgnen talle. Ta viis mind kõige kaugema maja juurde, kus ta siis lähemale jõudes oma pojakesi vaikselt hüüdis. Astusin nurga taha ja katkisest aknast vaatas mulle vastu 4 paari suuri silmakesi, mis olid sama ehmunud kui mina. Muidugi kadusid nad kohe oma peidukatesse ning tol päeval ei õnnestunud mul ühtegi neist kätte saada. Aga kuna mure pisikeste karvapallide pärast oli suur, tõotasin endale ja neile — niimoodi saatuse hooleks ma neid jätta ei saa. Võtku mis võtab – kassipojad tuleb kätte saada! Käisin iga päev kiisusid toitmas ja nende usaldust võitmas, kuniks mulle tuli appi üks turvakodu vabatahtlik ja üheskoos õnnestus meil kätte saada 4 tervet kassipoega (kaks üleni musta ja kaks musta-valgekirjut kiisut) ning ka hellake emmeke.Kassiemme Eerika on imeline kass — hea sõber ja veelgi parem perekonnaliige. Ta on väga sõbralik ja rahulik kiisuke, kes on lastega perre justkui loodud. Eerika koos oma lastega ootavad oma uue elu algust  – päris OMA kodusid, kus oleks soe ja turvaline, kus oleksid hellad paikäed, kodusoojus ja armastus.