UUES KODUS!

Öö, imeilus, süsimust, südaöö…

Öö kasukas on sügavmust, ainult üksik valge laik rinnal tõuseb ja langeb südame rütmis. Süda on tal puperdanud juba õige kodu ärevuses mitmeid kordi, kuid kahjuks pole jaksatud teda ära oodata. Oodata, et ta saaks terveks. Oodata, et ta jõuaks end avada. Oodata ainult veidi… Öö elu on olnud täis keerdkäike, kuid temas on endiselt nii palju armastust ja õrnust. Puudu on vaid see õige inimene, kellega seda jagada.

Ta ei ole üks neist, kes veel jookseks igal võimalusel inimesele vastu, kuid see ei tähenda seda, et ta süda ei oleks soe ja ei januneks helluse järele. Tänavale sattunud sõbralikud kassidega juhtub kõige kurvemaid asju ja nad õpivad seeläbi pelgama inimest ning tundma ennast turvaliselt vaid varjulistes nurkades. Nii ka Öö esimene mõte on uute inimestega kohtudes astuda ise eemale, eest ära, mitte olla tüliks ja jääda nähtamatuks. Kuid sügisest saati, ajast mil tema ja ta pisike peidus puperdav süda jõudsid hoiukodusse, on väikeste sammude haaval hakatud usaldama ja õpitud armastama ning loobutud hirmust.  Soe tuba, talle pühendatud aeg ja saapanööriga mängimised on meelitanud välja varjus olnud mängulise kassipreili. Iga algus on raske, kuid üks päev korraga, üks samm lähemale, üks pai rohkem. Käsi ei ole enam õudne, vaid hoopis ülimõnus, kui teeb pai ja sügab kõrvatagant, vaikne hääl kõrval sositamas kassi nurrumise sekka «…küll sa oled ikka ilus, murrrrrr, murrrrr, murrrrr…» ja Öö müksab põsega nõustumiseks.

Ja nüüd Öö jookseb, saba on püsti. Öö nurrub, lõug on üleval. Öö ütleb mjäu, kui toiduootus on suur. Öö hõõrub vastu jalga, sest tahab pai. Öö armastab tingimusteta, kui sa vaid ootad ta ära. Öö on steriliseeritud, vaktsineeritud ning kiibitud ning ta ootab kirja info@kassideturvakodu.ee