UUES KODUS!

Mai alguses märgati Haapsalus ühte koduta kassi, kes oli kohe-kohe poegima hakkamas. Loetud päevad hiljem sündisidki neli imeilusat pikakarvalist kassibeebit – ilmsüütud, abitud, veel nii puutumatud elu valust ja õnnetustest. Nii nad siis kasvasid — oma mamma valvsa pilgu all, näidates end aeg-ajalt ka pererahvale, kelle hoovis nad elasid. Kuid ühel päeval, kui kassipere taas heade inimeste hoovile ilmus, oli ühe kassipoja silm raskelt vigastatud ja tugevas põletikus. Me ei tea, kas teda oli kriimustanud keegi kogemata, kas keegi oli talle liiga teinud meelega või oli pisike Ingel end ise tahtmatult vigastanud. Kuid me teame, et tal oli valus. Kirjeldamatult valus! Ja see oli valu, mida ei saa ära võtta ükski kassiema, ükskõik kui palju ta oma lapsi hoiab ja armastab, vaid aitama peame meie. Suuremad ja tugevamad.

Eile õhtul saabuski pisike Ingel Tallinnasse, et minna esimesel võimalusel operatsioonile, mille käigus tema vasak silm eemaldatakse.

Kui nägin väikest Inglit transpordipuurist hirmunult piilumas, hakkasid mul pisarad voolama, ja voolasid ja voolasid ja lõppu ei näinudki tulevat.. Mina nutsin ja tema nuttis.. Seda tunnet, seda ahistavat kurbust ei ole võimalik sõnadesse panna – nähes, kui palju üks pisike süütu kassipoeg on pidanud oma nii lühikese elu jooksul juba üle elama.

Kuid mind lohutab see, et Ingel saab abi — teda märgati ja ta saab ravi. Ta jääb küll ilma oma ühest silmast, kuid vähemalt ei ole tal enam valus. Ta on kaitstud ja heades kätes. Ja ka temale leidub lõpuks kusagil see õige inimene, päris OMA kodu, kus tal on alati turvaline ja soe.

Me ei usu sellist asja nagu „looduslik valik“. Me ei usu, et aitama peab vaid neid, kellega on lihtne. IGA hing on väärt võimalust täisväärtuslikule elule! Ning kui on võimalik aidata, siis me teeme seda.