UUES KODUS!

Doris on imearmas. Lihtsalt nii armas, et raske on muud öeldagi.
Suured ümmargused silmad, imepisike karvapallike. Tundub nagu oleks täiesti ümmargune, kui vudinal üle toa jookseb. Eks sellele aitab kaasa ka pikk karv — ilmselt on tegu tulevase pikakarvalise kaunitariga.
Lapsepõlv on Dorisel ilus, aga samas ka raske. Sündinud viiepojalises perekonnas ühes räpases kuuris, kus juba ees olid teise emakassi neli paarinädalat vanemat poega, kellega kasvades tore mängida oli. Suvine kalamaja hoov pakkus palju avastamist. Oli turvline ja muretu. Majarahvas toitis ja puudu oli vaid päiris inimlik puhas kodu ja pehme puhas pesa.
Kui turvakodu vabatahtlikud poegi püüdma tulid, õnnestus Dorisel peitu jääda ja läks veel mitu nädalat, enne kui tema tervis muutus nii halvaks, et peaaegu vabatahtlikult lasi end kinni võtta ja hoiukodusse toimetada. Tegu oli nohuviirusega, mis ei laknud isegi toidu lõhna tunda ja vaene väike Doris oli peenike ja alakaalus nagu linnuluu. Ka kasvus oli ta õdedele vendadele märgatavalt alla jäänud.
Kiiresti said aga mured murtud, nohu ravitud ja hea tuju taastatud. Doris on nüüd hoiul ja harjub koduse eluga. Omab uhket kiipi ja valmistub minema vaktsineerimisele.
Kui Sulle pisike Doris meeldib, siis kirjuta talle info@kassideturvakodu.ee