UUES KODUS!

Kasspar on esmapilgul tavaline mustvalge kass, selline, nagu neid on tuhandeid. Veterinaari arvates kuskil kaheksa-üheksa-kümnekuune. Kõhn ja veel lapselikult uudishimulik, pikkade koibadega, mis on alati valmis igasugu hüppamis-, kargamis- ja tagaajamismängudeks. Ning kuidagi erakordselt selge, erkrohelise silmavaatega. Kasspar on kunstnikuhingega kass — veidi nagu hajameelne ja kohmakas nagu mingi väike uduhaldjas — talle meeldib vaadelda ja katsuda ilusaid, huvitava kuju ja vormiga esemeid ja siis nende juurde end ära unustada. Unistada  omaette kuskil vaikses nurgas, pea viltu ja silmad kissis, mingi ümar, pehme või soe vidin käppade vahel ja pilk kauguses. Seal ta siis istub ja vaatab. Ei maga, ei tuku — just vaatab. Kuidagi kummaline :).
Meie perre hoiule saabus ta ainult sellepärast, et teda ei olnud kohe mitte kuskile mujale panna. Ta leiti tänavalt, keegi teda ei tahtnud ja kuskile teda ei soovitud. Ausalt öeldes ei soovinud ka meie — kuna meil oli plaanis juba järgmisel päeval puhkusele sõit ja autos oleks olnud niigi juba tõeline segasumma suvila — kaks rahmeldist poisipõnni ja kolm meie pere enda kassi.
Tundus, et tööd ja tegemist on tematagi ülearu palju. Kuid kuna Kasspar oli selleks hetkeks istunud pärast leidmist pikalt kliinikus puuris ja Turvakodul ei olnud teda sealt kohe mitte kuskile edasi viia, läks mul süda haledaks ja nii see kõhn rohesilm meiega järmisel päeval kaasa sõitiski. Nüüdseks on Kasspar veetnud meiega juba poolteist kuud ja me tunneme teda päris hästi. Milline loom ta siis on, see väike rohesilmne ja ikka veel nii kõhn tegelane? Tegelane, kes on sõitnud meiega kordagi hädaldamata pikki maid autoga, maganud meie pisipoiste kaisus nii telgis kui hotellis, maal vanaema juures aias jalutamas käinud, roninud õitsva jasmiinipõõsa otsa õisi imetlema, saanud metsajärve ääres herilase käest nina peale nõelata, kukkunud vanni, kui lapsed vannis olid, õppinud legosid sorteerima ja mänguautosid reisivoodite alt välja tooma. On õppinud vagusi süles püsima, õppinud, et öösiti tahavad suured inimesed magada ja päeval tahavad lapsed mängida, saanud aru, et tolmuimeja pole ohtlik ja arvutanud välja kiiruse, millega veel saab külili käimata üle libeda pestud põranda joosta ja kurvi edukalt välja võtta. Ta on saanud aru, et lapsed on samuti inimesed, ainult et väiksemad, totumad ja teevad kõvemat häält kui suured. Et nendega saab nõrkemiseni mängida ja et nende kaisus ja süles pole sugugi ohtlik olla — pigem vastupidi, seal on turvaline! Ta on õppinud ära kuumaga jalad ripakil ja keel suust väljas süles istumise, pea mõne väikse inimese õlal. On õppinud, kuidas õhtul unejutu lugemise ajal raamatulehti käpaga edasi keerata. Kuigi jah, vahepeal tahab ta raamatut ka hambaga katsuda — eriti meeldivad talle värvilised, paksude papist kaantega raamatud, neid komposteeriks ta alati, kui ainult lubataks! Ta on aru saanud, et kui inimene läheb wc-sse, siis ei tasu tulla ukse taha piuksuma ja ust kaapima, sest inimene soovib sel hetkel veidi privaatsust (kummaline, eks ole?) Samas vannituppa pressib ta end alati kaasa ja armastab vanniäärel kõõlumist, märjas vannis istumist ja müstilise vee äravooluaugu vahtimist väga-väga-väga. Ta teab, et saab kiita, kui tuppa lennanud paha sääse kinni püüab ja ära sööb. Ta teab, et inimeste naer täidab kõik ruumid alati hea tundega ja muudab õhu puhtaks. Ja püüab sellepärast ringiratast keerutades oma saba taga, hüpleb ringi, veiderdab, teeb nalja ja pillub kõiki käpa alla jäävaid mänguasju õhku, kõik ainult selleks, et vaatajaid lõbustada ja naer välja meelitada. Talle meeldivad lõngakerad, mere äärest korjatud rannakarbid ja soojad ümarad kivikesed — neid tuleb kõigepealt silmad kinni sügavalt nuusutada, siis õrnalt käpaga katsuda ja siis, pea viltu, inimese käest pilguga küsida — «Kas ma tohin seda uut ja huvitavat asja veidi ringi veeretada? Ma ei lõhu seda ära, ma luban!»
Ja mis kõige olulisem — ta teab, et tema nurrumine on parim lohutaja, kui keegi jalkat mängides põlve ära lööb või salatit tehes näppu lõikab. Ta on kõige kiiremini arenenud, kohanenud ja pere reeglid selgeks õppinud hoiukass, kes meil aastate jooksul külas on olnud. Kass, kellel on imeliselt selged, erkrohelised silmad ning kindel, arukas ja sõbralik pilk. Temast kasvab erakordne loom. Selles oleme me kindlad — meie kõik, kel on olnud au temaga sel imekaunil suvel oma teekonda jagada.

Kasspar on noor puhas kass, kes on saanud kõik parasiiditõrjed, vaktsineeritud ja kastreeritud. Ja kes saab aru ja naeratab, kui talle öelda: «Tubli poiss.»

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee