Pood
0

Kasside Turvakodu

ENDEL — 03.09.2014

Sugu: Cамец
Vanus: Cтарше 1 года
Asukoht: B временных домах
UUES KODUS!

Endel. Kehrast.

Endel on kass, kes ON kuidagi eriliselt meeldejääv. Võibolla sellepärast, et tema saatus ja leidmise lugu on nii olnud nii kurvad. Aga võibolla ka sellepärast, et tema saatuse ja leidmise loost on palju õppida. Turvakodu vabatahtlikel igatahes oli ja me loodame väga, et see lugu jääb meelde ka teistele. Sest ainult nii saame me järgmisi selliseid lugusid ära hoida.

Endel tekkis ühe väikelinna korrusmaja ette sügisel 2013. Ta oli kena, pontsakas ja punane. Üleni punakaskuldne nagu väike rõõmus ja soe päike ning ka täpselt sama sooja ja sõbraliku loomuga. Toitjaid tal jagus — mutikesed viskasid palukesi ja mõni käis toitmas üsna korrapäraselt, kord päevas. Tuppa võtta ja kodu pakkuda keegi siiski ei soovinud — võõras kass, ei mul pole ruumi, ei mul pole aega! Mis sest, et see võõras kass oli silmnähtavalt äsja kodu kaotanud (või kodu poolt kaotatud) ja proovis end kõikidele viisakalt ja sõbralikult kaaslaseks pakkuda. Endel oli hea iseloomuga, usaldav ja sõbralik — istus tasakesi ukse kõrval, lasi kõikidel soovijatel endale pai teha ja ootas kannatlikult. Mõttega, et trepikotta teda ei lasta, harjus ta üsna pea. Üsna pea leidis ta endale varjulisema koha maja kõrval põõsanurgas ja üsna pea harjusid inimesed tema vaikse ja mitte pealetükkiva olemasoluga ka ära. Kuid tänaval elav koduloom, kodutu koduloom pole asi, millega tohiks ära harjuda. Sest ühel päeval oli Endel korraga kadunud. Kadunud oli ta paar nädalat, paar pikka ja valusat nädalat, ning kui ta siis välja ilmus, siis… Siis alles võtsid inimesed telefoni ja helistasid. Siis võeti midagi ette ja otsiti abi, sest nüüd oli aru saada — sest oli NÄHA! — et koduloom tänaval ei ole tõesti asi, millega tohiks ära harjuda.
Endelit oli väga jõhkralt vigastatud. Kassi suunurgast jooksis kõrva poole sügav, ise vaikselt kokku kasvama hakanud lõikehaav, kass oli ülikõhn, kurnatud ja vedas keha vaevu järel. Meie, inimesed, teame ju väga hästi, et mõned meist ei ole kahjuks head ja mõned ei saa ega hakkagi saama aru sellest, et haiget teha on inetu, halb ja vääritu. Meie teame, et on neid, kes naudivad valu tegemist ja neid, kes teevad seda lihtsalt sellepärast, et jõud käib üle. Endel seda ei teadnud — hetkeni, mil usaldas inimest, keda usaldada poleks tohtinud. Jah, Endeli jaoks lõppes kõik õnneks siiski hästi ja nüüd on ta paranemas. Kuid paljudel teistel, kodu kaotanud sõbralikel ja usaldavatel loomadel nii hästi kahjuks ei lähe — sageli oodatakse abivajajast teatamisega tõesti viimase hetkeni, hetkeni, mil enam keegi aidata ei saa. Märgata ja aidata tuleks siiski juba varem, enne kui on näha, et looma on nüüd viimaks tõsiselt vigastatud või et loom kohe-kohe sureb. Tihti on sellised sõbralikud, majade ees elavad loomad tänaval olnud juba päris pikka aega, mõningatel juhtudel isegi aastaid. Nii kaua, kuni nendega juhtus midagi koledat. Nii kaua, kuni aitamine on keerulisem, kulukam või sageli juba võimatu…

Endel jõudis oma pääsemise siiski ära oodata. Temal vedas. Ja temast nüüd tehtud pildid on selle kõige esimese, enne kliinikusse toomist tehtud fotoga võrreldes juba väga ilusad :). Ta muutubki järjest ilusamaks, päev-päevalt, nädalast-nädalasse. Ning kindlasti saabub peagi päev, mil see punane päikesepoiss on ka välimuselt jälle sama kaunis kui hingelt — kuldne, leebe ja vaikselt tänulik selle eest, mis tal on.