Toomas ja Linda tervitavad uuest kodust!

Kaks aastat tagasi alustasid ühist suurt seiklust uues kodus õde-venda Linda ja Toomas. Aeg on läinud kui lennates ja kasside minevikust annavad aimu ehk ainult närvid, kui inimesel käib liiga palju külalisi, sest ettevaatlik peab ju olema. Siiski on kodu üks hea ja turvaline koht ning tundub, et ka inimesega ollakse rahul.

24.07.12

Sõbrakestel sai eile täpselt kolm kuud minu juures täis. Hinge pugesid nad vaikselt juba siis, kui ma nendega veel päriselt polnud kohtunudki, ja on nüüdseks väga armsaks saanud: imepisike Linda oma pehmuse ja õrnusega ning suuuuuuur Toomas oma aruka ja kõike uuriva pilguga. Hommikuti piisab sellest, kui ma silmad lahti teen, juba siis nurrutakse mulle kahel häälel ja rõõmustatakse, et ma ikka olemas olen. Söögiga on nad natuke valivad (võib-olla soojal ajal on isu ka väiksem), alguses sõid ka kanasüdameid ja -kaelu, värsket kala ja erinevaid konserve, nüüd näksivad natuke siit ja natuke sealt … Kuivtoiduga õnneks ei pirtsutata. Paisid armastavad väga, aga sülle ei taha. Linda vahel hiilib mulle diivanil ligi, poeb külje või kaenla alla ja siis mõnutab umbes kaks minutit, et kihutada kassiasju ajama.  Pahandusi pole küll ette tulnud: kõik vaasid-lillepotid on terveks ja omale kohale jäänud, mööbel on ka terve ning seda, et neil oma liivakast, teadsid nad ju juba ammu.
Usun, et neile meeldib siin ja nemad meeldivad mulle ka väga-väga.

Esimesed kodu-uudised

Eile õhtul avasin lõpuks diivanikasti, kuhu mu tähnikud olid peitu pugenud, misjärel «voolas» sealt välja kaks sooja mütsakut. Toomas õnnestus mul nurka suruda ja paidega üle külvata. Natuke aega hiljem oli mul toas kaks hirmus jutukat mürgeldajat. Ja juba mõned tunnid hiljem tuli Toomas pailisa küsima. Ning nii ongi, et Toomasega oleme me praeguseks palju suuremateks sõpradeks saanud: käib mul jalgu siledaks nühkimas ja pai norimas, ise valjult nurrudes, samal ajal kui Linda ikka diivanikastis põõnab — kassid on vist segaduses ega tea, et tegelikult peaks Linda julgem olema 🙂