UUES KODUS!

Musti saabus Turvakodusse Ida-Virust. Ta oli seal ühes suvilarajoonis juba aastakese küla vahel hulkunud. Algul väga arg ja inimese jalgadest ning kätest kaugele hoidev. Mis oli ka mõistetav — kes temasugusesse võõrasse ja räämas hulkurisse ikka sõbralikult suhtuks. Kui Musti leidja ja toitja meile temast esimesed pildid saatis, olid need üsna masendavad — fotodel oli ähmaselt näha kaugel kössitav hüppevalmis must kogu, valmis vähimagi ohu korral minema jooksma. Kogu, kellel oli nälg, kuid kes kartis.
Kuid selle musta kogu lugu ei lõppenudki kurvalt, nagu selliste hüljatud ja haiget saanud kasside lood tavaliselt lõpevad. Musti lugu lõppes hästi seetõttu, et nii Musti leidja kui ka Musti ise ei andnud alla. Nemad, kaks poissi, otsustasid — üks oma suures inimese peas ja teine oma väikses kassipeas — et nui neljaks, selles, nende loos mingit tee veerde suremist ei tule! Loom jääb ellu — inimene aitab.

Ja nii nad tegidki. Inimene aitas — andis süüa ja näitas et teda pole vaja karta. Meisterdas kartlikule kassile puukuuri talveks pesalaadse pelgupaiga, andis talle toidu sisse segatud ussirohtu ja meelitas iga päevaga üha enam uudishimulikku, kuid ikka veel surmahirmul looma  igal võimalusel enda juurde. «Tule-tule, ära karda!» Mingi hetk astus kass sammu lähemale, mingi hetk hakkas istuma trepil ja ning siis ükskord tuli hetk, mil Musti astus inimese kõrvale ning surus oma talvekülmadest räsitud pea vastu inimese välja sirutatud paikätt. Mis siis, et vaid korraks, vaid põgusaks hetkeks. Mis siis! Sest see oli murranguline hetk — hetk, mil hoolimine ja usaldus võitsid hirmu valu ja haigetsaamise ees.
Siit edasi oli juba kõik väga lihtne — esimene sülletulek, esimene arstileminek, igapäevane julge ja võrdväärne suhtlus endise meeleheitel ja näljase «eikellegilooma» ning temasse esimesena inimlikult suhtunud inimese vahel.
Nüüd on eikellegiloomast Mustist saanud Turvakoduloom. Esialgu veel. Sest tema päriskodu on veel tulemata. Kuid me usume, et see kodu — ehk õigemini see INIMENE või need INIMESED — tulevad peagi. Sest Musti on inimestest lugu pidav loom. See kass oskab hinnata selget silmavaadet, sõbralikku sõna ja pehmet paikätt. Talle meeldib väga, kui temaga räägitakse ja ta räägib alati innukalt oma kassikeeles inimese jutule kaasa :). Oh, ta on väga jutukas! Ja ta ei hoia enamike kasside kombel reserveeritult eemale, vaid tahab olla just inimese juures, inimest aidata ja talle toeks olla, olgu tegu siis põrandapesu, söögijagamise või lihtsalt põrandal istumise ja puhkamisega. Musti tahab olla KA. Tahab näidata, et ta on olemas ja et inimene võib tema peale kindel olla.

Selline oli lugu loomast, kes sõbraliku inimese abiga suutis välja rabeleda sellest saatuslikust kuristikust, kust temasugused hüljatud tavaliselt enam välja ei pääse — üksinduse, valu ja usaldamatuse põhjatust august. Hüljatud ja haiget saanud loom tavaliselt hukkub, sest ta ei julge enam ei abi paluda ega ka abi vastu võtta. Mustiga läks teistmoodi ja see on hea. Väga hea. Sest tal on meile, inimestele, veel tohutult palju anda.

Musti on noor isane kass, kes on nüüdseks kastreeritud, kiibitud, vaktsineeritud ja saanud kõik parasiiditõrjed. Turvakodusse toodi 03.04.2014

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee