Kasside Turvakodu
TORMI (NÜÜD PÄTTISON)
Sugu:
Vanus:
Asukoht:
Pättison tervitab uuest kodust!
21.11.15
Lausa uskumatu, kui kiiresti aeg lendab!
Pätisson (endise nimega Tormi) on tänase päeva seisuga olnud meie pere täieõiguslik liige juba 20 kuud ja 21 päeva 🙂
Öeldakse, et silmad on hinge peegel. Olen päris kindel, et see ei kehti ainult inimeste kohta, sest Pätissoni valisime Turvakodu kodulehelt just tema suurte, soojade ja (õige pisut) nukrate silmade järgi. Ja see valik oli ainuõige! Miks me nii arvame?
Pätisson tunneb ennast meie majas peremehena esimesest päevast peale.
Meie äratuskell jäi peale Pätu tulekut töötuks. Lihtsalt Pätu arvates on hommikul palju tervislikum ärgata nurrumootori saatel, mitte ehmatada end üles mingi jõletu plärina peale. Selles on tal ilmselt õigus 😀
Kõik pakendatud toiduained ( ja mitte ainult) läbivad Pätissoni «range kvaliteedikontrolli». Niipea, kui keegi pereliikmetest suundub kööki, on ka Pätu platsis ja hoiab hoolega silma peal kõigel, mis köögis toimub. Ühegi krabiseva koti sisu ei jää üle inspekteerimata, olgu see siis maitseainete, suhkru või maisihelveste pakk. Kõik tuleb hoolega üle nuusutada, sest ei saa ju lubada, et kahejalgsed eksikombel midagi sobimatut sisse ei söövad. Siinkohal tuleb ära mainida,et kahejalgsete menüüst serveeritakse Pätule ainult kana. Kaaluga oli meie armas neljajalgne kimpus juba hoiukodus ja üks paras «tummine poiss» on ta siiani. Seega on aeg-ajalt tema menüüs ainult Royal´i «kaalujälgijate» krõbinad ja vesi.
Samas on Pätu väga sportlik ja kiire isend. Tasub ainult põrandamopp ja ämber välja võtta, kui Pätu võtab sisse «madalstardi» asendi ja jääb ooterežiimile. Mis võiks veel lahedam olla, kui liduda mööda libedat parketti nii, et käpad all ringi käivad ja siis lasta «vesiliugu», aeg-ajalt mopile üks-null ära tehes. Veel meeldib Pätule palli mängida. Väikeste kummipallide kokkulugemisest oleme me juba ammu loobunud. Igatahes on neid palju. Õhtuti meeldib Pätule neid palle koos lastega mööda maja taga ajada. See on tõeline klapperjaht, mis meenutab katkendit Karlssoni raamatust, kus majasokk Karlssonit vaibakolpitsaga mööda korterit taga ajas. Ainult selle vahega, et meil liduvad lapsed ees palliga ja kass nende sabas … ja siis jälle vastupidi. Igav meil igatahes ei ole. Ja kui Pätu on parajasti puhkerežiimil, siis lebotab ta kõht rõõmsalt katuse poole püsti, lööb «kõrvulukustavalt» nurru ja annab iga oma keharakuga meile mõista, et me oleme üks täiesti talutav seltskond. Tunne on vastastikune 😀
Peame taaskord ülima tänutundega nentima, et meil on Pätuga väga vedanud.
Kindlasti on vedanud kõigil nendel kiisudel, kes on leidnud tee Turvakodusse.
Soovime kõigile Turvakodu töötajatele/vabatahtlikele rahulikku ja rõõmsat jõuluootust, palju jõudu ja toredaid hetki nurrumootorite seltsis! Ja loomulikult saadame ka kõigile neljakäpalistele tervitused.
12.05.14
Pätisson ja kogu tema pere saadavad kõigile Teile, kes te olete tänavalt päästetud kiisudele emade eest, emadepäevaks soojad kallid! Pätissoni eluke veereb nagu hernes … ja meie elu veereb Pätissoni tempos. Ja tundub, et meile ( loe: kahejalgsetele) see tempo sobib, sest nurinat pole kosta 🙂 Tegelikult on Pätu meie ellu jälle särtsu ja päikese tagasi toonud ning hoollitseb usinasti selle eest, et meil igav ei hakkaks. Draakonipuu suutis meie suur isemõtleja lõpuks ikkagi vallutada 😀 kusjuures tooli lükkas ta ise vastu puud kaldu. Öelge siis veel, et loomad on rumalad. Kui Pätu meile tuli siis ei suutnud me algul kuidagi aru saada, et mille peale ta vahel nii kurjakuulutavalt uriseb? Nüüd kus oleme veidi aega Sherlockit mänginud teame, et ta uriseb ühe meje trepikojas elutseva «härra» peale. Olgu mainitud, et sel nn härral on kombeks päris tihti pudelipõhja vaadata. Ja iga kord kui see tont trepikojas liigub, tormab Pätisson valju urina saatel korteriust valvama. Kui ta nüüd veel haukumise ka ära õpib siis on meil CatDog 😀 Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis on Pätul ilmselgelt mingid väga halvad mälestused ja see tont seal trepikojas tuletab talle neid meelde. Muus osas on Pätu aga roosa ja rahulik ja kasvab päris jõudsalt. Väikeseid kummipalle on meil nüüd terve peotäis tagavaraks varutud, et igaõhtusest kappide all roomamisest ära viilida. Ja õhtuti meeldib Pätule koos meiega Animal Planeti kanalilt filme vaadata, eriti neid kus linnud või kaslased peasoas mängivad.
02.04.14
Tormi on nüüd juba terve kuu olnud meie pere täieõiguslik liige ja «meie pere ümarlaud» arvas, et oleks paras aeg aru anda, kuidas meil läheb. Niisiis, nagu ütles Agu Sihvka «Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama sellest, et : Tormist on saanud Pätisson. Nimelt leidis meie pereisa, et üks endast lugupidav kass, kes on paras segu Pätust ja Karupoeg-Puhhist ei saagi muud nime kanda 😀
Eelnevast võis juba välja lugeda, et Pätissoni lemmiktegevuste hulka kuulub paras ports väiksemaid ja ka suuremaid pättusi. Ja päris kindlasti arvab ta, nagu Puhh, et söömiseks ja magamiseks on alati õige aeg. Aga see magamise jutt kehtib ainult Pätissoni kohta, sest meil pole äratuskella juba mitu nädalat vaja läinud. Pätisson teeb meile lihtsalt igal hommikul, olenemata nädalapäevast, punkt kell viis tuule alla. Kuidas olekski võimalik edasi magada, kui üks viiekilone karvapall tuleb ja potsatab sinu kõrvale padjale ja siis oma mootori täie võimsusega tööle paneb?! Ja kui sellel magajal peaks jätkuma jultumust teine külg keerata ja edasi nohiseda läheb käiku hommikune näopesu programm. Eks katsu edasi magada, kui sul «märg liivapaber» üle näo käib 🙂
Väike kaaluprobleem on meil ikka aga samas on poiss päris tublisti kasvanud. Õnneks on tükk maad pikemaks veninud ka tema saba, mida ta nüüd uhkelt demonstreerib, patseerides mööda elamist ringi saba püsti nagu mast. Söömine on meil hoopis omaette teema. Söögiks kõlbab talle ilmselt kõik, mis kivist pehmem. Vahel mõtlen, et kas ta vaene loom oli mingi perioodi oma elust lihtsalt nii näljane, et kõik mis hamba alla sattus läks loosi… Igatahes teame me juba kindlalt, et talle maitseb banaan, juust, ahjukana, lõhe, pasteet, kohupiim ja ükskõik milline pastaroog (mis lastel kogemata köögipõrandale pudeneb). Tere piimapakki nähes ütleb ta väga nõudlikult «miiiiu», mis tähendab, et kui sa mulle kohe piima ei kalla, siis ronin mööda su jalga üles! Aga kaalujälgija krõbinad on meil ikka ka ratsioonis, et poiss liiga ümmarguseks ei paisuks.
Lilled on veel siiamaani kõik oma pottides, mis tähendab, et kopraonu meil öösiti ei toimeta. Imekombel on isegi draakonipuul täpselt sama palju lehti küljes, kui kuu aega tagasi. Oma lemmikmänguasi on tal ka, väike oranž kummipall, mis põrkab ja veereb kõikvõimalikesse kohtadesse ja mida on hea hambusse võtta ja ära peita. Ja siis on Pätissonil väga lõbus vaadata, kuidas terve pere (pepud upakil) mööda korterit ringi roomab ja palli taga otsib. Kui pesumasina ja fööni on Patisson suutnud juba «ära taltsutada» siis tolmuimeja on hoopis teisest kaalukategooriast ja sellest monstrumist hoiab noorhärra targu eemale.
Igavuse üle me igatahes ei kurda ja ilmselt ka Pätisson mitte. Kui lõuna ajal koju tuleme, võtab ta meid esikus, tähtsa ja õige pisut unise näoga vastu, justnagu tahaks küsida, et «kus te siis nüüd kolasite ja kas siin hotellis süüa ka antakse?» Sellist elu elab siis Pätisson aka Tormi oma päriskodus. Küll on hea, et Ta meil olemas on!
