Kasside Turvakodu
JEPPE JA KATJA
Jeppe ja Katja tervitavad uuest kodust!
Katja ja Jeppe on nüüdseks meie juures kodus olnud juba peaaegu kuu, mõtlesin, et kirjutan veidi sellest, kuidas neil läinud on. Kõige suurem rõõm on meil sellest, et nad on omavahel väga hästi läbi saama hakanud. Juba esimesel päeval kui me alles üle lahe Soome reisisime, hakkasid nad omavahel puuridest piiksudes ühendust pidama. Nüüd mängitakse koos, käiakse süüa lunimas koos ja vahest magatakse ka koos. Katja lakub ka Jeppet aeg-ajalt.
Katjale on kohanemine veidi raskemalt läinud kuna ta on üsna arg. Esimese öö veetsid mõlemad kiisud vannitoakapis ja terve järgmise päeva voodi all. Sinna voodi alla jäi Katja veel nädalaks, väljas käis ainult öösiti ja ilmselt siis ka kui me tööl olime. Ka nüüd meeldib Katjale palju diivani all istuda või siis rõdul vaikselt hoovis toimuvat jälgida. Palliga mängib ta enamasti öösiti ja kehastub sealjuures tõeliseks ematiigriks. Samas ei maksa arvata, et Katja tähelepanu ei tahaks! Ta muutub alati väga rõõmsaks ja hakkab nurruma kui temaga rääkida. Pai ja sügamist tahab ta ka, kuigi ei tule ise küsima. Tema ongi selline kass, kellega tuleb ise palju tegeleda. Vastasel juhul võikski ta sinna diivani alla ununeda. Mida rohkem temaga rääkida, seda julgemaks ta muutub. Katja on väga ilus kiisu, eriliste kurvavõitu silmadega, mis annavad talle pehme ja naiseliku ilme, meenutades veidi leedi Corat Downton Abbeyst :). Tegelikult ta vist siis ongi kurb kui talle tähelepanu ei pöörata. Katja on alati eeskujulikult puhas ning ilmselt seetõttu kasib ka Jeppet hoolega kuna see väike tatine nolk ei vasta kuidagi tema (puhtuse)standarditele.
Jeppe aga tuli meile pisikese niru ja äärmiselt umbusaldava kassikesena. Elu tänaval ja hoiupaigas olid teda enda eest seisma õpetanud. Esimesel nädalal unustas Jeppe kõik kliinikus omandatud sotsiaalsed oskused ning meiega kokku sattudes ainult sisises hirmunult. Eks talle oli ju kõik uus ka, eriti tubane elu ja enneolematu vabadus. Öösiti käis pidev trall ja mürgel, mille käigus sorteeriti läbi põhjalikult prügikasti sisu. Sellest tuli ka järeldus, et Jeppe ilmselt oligi varem üks ehtne prügikastikass! Praeguseks on aga Jeppe kosunud, suuremaks kasvanud, enda jaoks sulepulgad ja fooliumpalli avastanud, ning ennastunustavalt nurruma hakanud. Kui söögiaeg jõuab kätte, tahab Jeppe lisaks söögile ka rohkelt hellitusi saada. Uued häälitsused on tema repertuaari lisandunud- igasugused „krrrrrrrr“ häälitusused. Nüüd ütleb Jeppe tavaliselt: „Krrrrrr-piuhh, lähme mängime!“
See esimene kuu ei ole kõige lihtsam olnud ning esimene nädal oli päris raske kuna mõlemad kiisud olid hirmunud. Praeguseks on nad mõlemad hästi sisse elanud. Jeppe ei kugista enam toitu ning Katja ei jookse poole söögi pealt peitu kuna keegi liikus korteris. Koos on kindlasti julgem ka ning väga armas on näha kuidas nad koos tegutsevad ja iga päevaga ennast kodusemalt tunnevad.
