Täna sai täis üks aasta, kus Mileedi (Milla) on meiega. Saadame sulle mõne pildi sellest, kuidas terved päevad mööduvad – suuresti magades ja mängides. Elu tundub päris lill. Kusjuures pandeemia ajal, ei ole Millast paremat seltsilist – jutukas on ta meil endiselt ja ei suuda ära imestada mis häälitsusi ta teha oskab. Vahel kõlab nagu ukse krigin, änksi minnes justkui väikese notsu röhatus. Korralikku “mjäud” pole veel kuuldud. Aga nurru lüüakse 80% ajast, ükskõik, kas perenaise süles või lihtsalt omapäi patja mudides 🙂