Pood
0

Kasside Turvakodu

KRR – 23.12.2015

Sugu: Emane
Vanus: Alla 1-aastane
Asukoht: Hoiukodus
UUES KODUS!
KRR JA KOMMIPABERID

Krr on kassipoeg, kes saabus meie pere juurde hoiule nädal enne esimest adventi ühest väga koledast kohast. Algul – kuna ta tuli väga koledast kohast – oli Krr VÄGA hirmunud. Silmad suured, kõht maadligi, sibas ta mööda nurgataguseid, kartes kõiki ja kõike – suuri täiskasvanud inimesi, suuri väikseid inimesi (ehk siis lapsi), suuri pere enda kasse ja kõike muud veel. Eriti kartis Krr aga suurt müra, mida kõik eelnimetatud suured asjad tegid. Krr oli terve esimese hoiuloldud nädala nii arglik, et ronis köögimööbli tagant välja ainult õhtuti ja ainult siis, kui tubades valitses täielik vaikus. Kuulda ei tohtinud olla mingit krabinat! Muidu Krr välja ei tulnud.
Kuid kassilapsed õpivad kiiresti ja peagi sai ka Krr aru, et karta põhimõtteliselt polegi nagu eriti vaja. See oli suur samm Krri jaoks ja suur rõõm ka hoiupere jaoks – paraku täpselt esimeste jõulupidude saabumiseni.

Nimelt selgus pärast laste esimest, ohtrate kommipakkidega autasustatud jõuluüritust, et meie uue hoiukassipoja maailmas pole mitte midagi toredamat, kui KOMMIPABER.
Krabinatehirmu ületanud Krri meelest oli sahisev, krabisev, värviline ja käpaga katsudes nii kenasti ringilendlev kommipaber parim mänguasi üldse! Ja siit saigi alguse meie pere kannatuste rada…

Algul mängis Krr laste kätest mahapudenenud kommipaberitega viksilt ja viisakalt vaid päevasel ajal. Selle vastu polnud meil midagi. Nunnu ju, kui kassitirts mängib! Korjasime paberid õhtuks kokku, et Krr nendega öösel mööda elamist ringi ei tuiskaks ning magasime õndsat jõulu-eelset und.

Krrile aga selline elukorraldus väga ei meeldinud. Parim mängutuju tuleb ju ikka kell kuus hommikul. Kuna põrandatele olid seks ajaks ettenägelikult jäetud vaid pehmed ja garanteeritult mittekrabisevad kummipallid ja suletupsud, hakkas Krril maru igav.

Ja kui kassipojal on igav, võtab ta sellise olukorra kõrvaldamiseks kindlasti midagi ette.

Alustuseks õppis Krr ära paberikorvi ronimise ja sealt suus kommipaberite väljatoomise.

Esimesel ööl ei saanud me arugi, KUST need paberid tulevad. Kõik sai ju ära visatud? Sellest hoolimata korjasin kuuest poole seitsmeni Krri käppade vahelt ära ca 10 kommipaberit ja kuulasin rahuolematu abikaasa mühatusi, kui minut hiljem voodi alt järjekordne entusiastlik krabin kostus.

Siis jäi Krr meile aga kommipaber hambus paberikorvist välja pugedes vahele, mispeale ütlesime võidurõõmsalt “Ahhaa!”  ja paigutasime paberikorvi kindlalt suletud ruumi.
Järgmisel ööl olime magama minnes väga rahuolevad. Vaatasime igaks juhuks veel voodialused läbi, ega seal mingeid krõbisevaid asju ei paista ja vajusime unne. Kuni kella kuueni hommikul. Sest siis, täpselt tund enne äratuskella helinat hakkas voodi all JÄLLE KEEGI KRABISTAMA!
Ajasin end vaevaliselt püsti, koperdasin mööda pimedat korterit paberit hambus vedava Krri sabas ringi, sain ta lõpuks kätte ja teisaldasin paberi kindlasse kohta. Tagasi voodisse.
Ja minuti pärast tagasi voodist välja – kuna kassipojal oli uus paber. Ja siis veel uus.
Pool seitse istusime mehega mõlemad voodis, mornid näod peas ja valgustasime telefonidega süütu näoga põrandal keksivat kassipoega, kes oli just – täiesti eikuskilt! –  vedanud voodi alla järjekordse vastikult krabiseva kommipaberi.
“Kust ta neid võtab??”
Jälitasime kassipoega telefonivalgel vaikselt mööda korterit, aga ega Krr loll polnud. Ta tegi asja ühte tuppa, siis teise, käis vahepeal köögis söömas ja siis liivakastis. Nuuskis ühes nurgas, nuuskis teises. Olime juba peaaegu veendunud, et täna me tema paberite leiukohta ei avastagi, kui Krr lõpuks vaikselt ühe radika taha puges ja sealt paberiga välja hüppas.
Selgus, et lapsed olid rajanud pärast paberikorvi nende jaoks ebamugavalt kaugesse kohta paigutamist mänguasjakasti ja radiaatori vahele isiliku väikse prügila – sinna oli topitud päris mitme kommipaki jagu pabereid, hulgim untsuläinud joonistusi ja ka mõned kokkukäkerdatud legokarbid.
Veetsime meeldiva veerandtunni pabereid ükshaaval radika tagant välja urgitsedes, Krr rõõmsalt jalus kiibitsemas ja vajusime seejärel kurnatult tagasi voodisse.
Täpselt viie minuti pärast heliseb äratuskell. Magame nüüd ruttu!
Radiaatori ees aga istus kurva näoga Krr.
Krr on kolmekuune paberihull kassipoeg, kes on
a) emane
b) kiibitud
c) vaktsineeritud
d) saanud ussirohud ja muu vajaliku
ja
e) kes ootab oma krabisevaid kommipabereid täis uut kodu endale järele ajutises hoiukodus Kalamajas.
(Kindlasti peab ära märkima ka selle, et uus kodu võiks olla veidi varajasema tõusmisega harjunud.)