Pood
0

Kasside Turvakodu

SIMON – 24.05.2014

Sugu: Isane
Vanus: Alla 1-aastane
Asukoht: Hoiukodus

UUES KODUS!

 

Kõige karmimate juhtumite puhul õpime ikka midagi enda kohta. Saame ikka ja jälle võimaluse vaadata elule otsa ja tuletada endale meelde, kuidas me sellesse tegelikult suhtume. Kas me kardame seda, kas me
imetleme seda, kas me oleme need, kes usuvad lõpuni või need, kes karme fakte arvesse võttes peavad paremaks minna lasta. Või oleme need, kes suudavad ka esmapilgul kohutavate asjaoludega leppida, võtta maailma sellisena nagu ta on ja ikkagi jätta ruumi lootusele?

Üks väike helepunane kassipoeg, kes mõned päevad tagasi Turvakodu hoole alla sattus, pani meid jälle nende asjade peale mõtlema. Ta on üks miljarditest maailma kassidest. Ta on üks umbes tuhandest, kellest me igal aastal teada saame. Aga temal oli eriline õppetund kaasas.
Kõigile, kes tema loost osa saada soovivad.

See helepunane väike kaslane leiti Muugalt, põõsa alt. Seisus, millises ka meie kõigi oma kogemuste juures harva ühte kassi oleme näinud. Elusat kassi. Jõuetul kassipojal oli juba eluohtlik vedelikupeetus ja lisaks olid tal ulatuslikud koera puremisjäljed. Tema üks esikäpp oli tugevalt vigastatud ja selles ebavõrdses võitluses oli
ta kaotanud ühe kõrva. Ning nagu sellest veel ei piisaks, oli
kassipojal suur song, mis vajas kiiret operatsiooni, sest osa soolestikust oli juba välja vajunud.
Kõik need mured ja valud ühes väikses hapras kehas.
Seal põõsa all oli ta sellises seisus lebanud kauem kui 24 tundi.

Ilmselgelt ei oska pea keegi sellistel puhkudel lõpptulemust ette näha. Ei arstid ega “lihtsad inimesed”. Tõenäosus, et kass ei ela neid operatsioone üle, oli suur. Võibolla isegi suurem kui ellujäämine – kõrvaltvaatajale, inimestele, vähemasti võis nii tunduda. Aga üks miljonist on ju ka ikkagi võimalus. Ja seda see väike kass täpselt teadis.
Sest see tugevasti armistunud kassilaps oli tõesti otsustanud
ellu jääda. Olles oma noores elus tunda saanud kirjeldamatut valu ja kannatust, tundis ta siiski selgesti, et tal on ikka veel Hing sees.

Ja sellest kõik ju algabki.

Pärast mitmeid operatsioone on tulemus järgmine – kassipoisi käpp on veel natuke praak ning vajab igapäevast sidumist ja hoolt, aga paraneb jõudsasti. Ühte kõrva tõesti enam pole, aga kuulmekäigud ei ole viga saanud ning kuulmine on olemas. Armid – jah, hetkel on, aga armastus on ka. Kõige siiram ja suurem armastus elu vastu, mis
ei ole jätnud puutumata ka ühtki teist hinge, kes selle kassilapsega viimastel päevadel kokku on puutunud.

Kindlasti tahate teada, missugust sõna arst viimati tema
iseloomustamiseks kasutas – “tragi”. Kaks päeva pärast surmasuust pääsemist ja tema on juba tragi. Toimetab ja üritab vähehaaval kõiki tavaliste kassilaste asju tegema hakata. Sest elu läheb ju edasi.

Mida meie oleme sellest loost taas õppinud?
Et jätkuvalt mitte kellelgi ei ole üheksat elu. Meil kõigil on see üks. See üks, mis on alati võitlust ja võimalust väärt, kasvõi läbi kõigi kannatuste. Sest kuni sul on veel Hing sees, siis see pole lihtsalt niisama. See on elu pärast.

Pisikese punase kassilapse operatsioonid on tänaseks seljataga, kuid kliinikusse jääb ta veel vähemalt nädalaks. Kui Sul on võimalik anda oma panus väikese ravikulude tasumiseks, oleme Sulle südamest tänulikud.